|
||||||||||||||||||||||||||
|
VÕRUKAEL Gézengúz (Ottó Ullmann - István S. Nagy) Teate ka, et tunnen nii naabrite taati kui Pistit, ta poega, ma noorusest saati? Oi (Ah), palju teda väiksena hellitati, aga noomiti vaid vähe, ja-jaa! Siis naerdes öeldi – ta on võrukael, kel meelest läinud ema põllepael. Ja päevast päeva kõiki tüütas ta, tahtes endale ehtsat ragulkat saada. “Eks me näe,” tal isa lausus, “mis toob homme päev. Kuid tuppa tule nüüd ja kõht söö täis...” Kogu jutt siis ka sellega jäi. Pisti sirgus Istvaniks. Noormeheks muutus, ja see mitut moodi ka asjasse puutub, nüüd tütarlapsi kiusab ta alatasa, kuid ei noomi keegi kodus – ei, ei! Ta seal ju ikka väike võrukael, ehk küll on pika sammu teinud aeg. Ja praegu muidugi, vean kihla ma, palju muudki ta peale ragulka ihkab. Oleks hea, kui isa hoiaks poisil silma peal – siis oleks mingil määral lootust veel, et ta lapsest saab korralik mees. Mul on mahe loomus ja võõras mull’ rangus, kuid Pistiga aitab vaid jonnakas kangus. Ja selgubki, et vempe võib maha jätta, kui vaid neiu seda nõuab – ahaa! Nüüd juba võrukael on üpris pai, mind vahel suudlustega tüütab vaid. Ja parki jalutama kui mind viib, siis ei mõtle ta üldse ragulka peale. Näete nii on sõnad üleliigseks saanud siin – ta teod nüüd tasuvad kõik möödund vead, minu armastus muutis ta heaks... HK 1963 Esitaja: Zsuzsa Koncz & Ágnes Gergely, Csinibaba, Heli Lääts Trükis: “Noorus laulab” (1964), “Laulab Heli Lääts” (1972) |
|||||||||||||||||||||||||
|
Magpie Productions | peeterkarmo@hot.ee 2007 | ||||||||||||||||||||||||