|
||||||||||||||||||||||||||
|
UINUMISEELNE Lettera A Pinocchio (Mario Panzeri) Jälle on õhtu ja saabumas öö. Miski ei rutta ja tõtle. Kumedalt, aeglaselt seinakell lööb, mina ent istun ja mõtlen. Mõtisklen sinust ning seda ei saa ometi keelata keegi. Vähe on seda, kuid rõõmustab ja lohutab veidike seegi. Ütle, kas viia see nõnda ei või tundesse päästmatult suurde? Oli see saatuse tuju, mis tõi sind minu südame juurde? Akende taga tuul tuhistab vinge, siiski ma talvest ei tea. Kuulen vaid seda, mis heliseb hinges – päike ja kevad on seal. Unistan sinust ja selgesti näen – sugugi pole sa kaugel. Öö läbi lokkide libistab käe, uneloor suudleb su lauge. Seda miks mina küll teha ei võiks: õrnalt sind suudelda seni, kuni sa suigud ja unustad kõik halva, mis päevades venib Aeglaselt seinakell unele lööb, aeg tungib peale nii visalt. Soovin, mu kallis, sull' tasa “head ööd” ning “samad sõnad” veel lisaks... HK 1956 Esitaja: Marino Marini Quartet |
|||||||||||||||||||||||||
|
Magpie Productions | peeterkarmo@hot.ee 2007 | ||||||||||||||||||||||||