|
|
|
KULDKEELTEGA VIIUL orig. (Albert Pettinen)
Läbi pimeda öö tuli nimetu kurbus –
kaasa mind viis, sisse tohutust mäest.
Ja aheldas mind oma viirastusurgu,
istus mu kõrval ja hoidis mind käest...
REFR.: Kuid koidiku tiivul
kuldkeeltega viiul
mul helises toas nagu päikeselaik.
Nüüd pilvedel lendan
ja imestan endas,
kus võlutud maal on see tõotatud paik.
Mu süda ei maga
ja akende taga
ei jaluta nukrus, vaid lootust seal näen.
Kuldkeeltega viiul,
kuldkeeltega viiul,
nüüd laula, et jälle kord rõõme tooks päev!
Läbi pimeda öö valus ahistus kõndis,
painaja ees olin võimetu ma.
See murelik öö iga saladust tundis,
kildudeks lõi minu unelmad ta...
REFR.:
HK 1971
Trükis: MR 4/1980
|
|