|
||||||||||||||||||||||||||
|
KUI SIND KOHTASIN MA Until I Met You (Freddie Green - Don Wolf) Kõik läks mu elus sedasi ja kesta võinuks edasi mu rahulik meel praegugi veel – ei tundnud armastust ju enne, kui sind kohtasin ma. Kuid nüüd on teisiti kõik. Ei mingid sõnad aita mind, võib kiita või siis laita mind, mis aimasin vaid, selgeks nüüd sai – ei tundnud armastust ju enne, kui sind kohtasin ma. Elu nii palju kaunim näib! Särab päike, öösel on teise näoga tähed ja kuu, tähed ja kuu. Minu väike maailm on sinu kõrval äkki nii suur, lahke ja suur. Kõik läks mu elus sedasi ja kesta võinuks edasi mu rahulik meel praegugi veel – ei tundnud armastust ju enne, kui sind kohtasin ma. Kuid nüüd me koos ja õites õunapuid on täis kõik me teed. Meile laulab linn – üle majade, läbi müüride me mõtted naudivad hetke romantilist retke... On südames lootus, // Südames hea, kui seal lausa aga veel ei tea kas läheb täide // möllab mõnigi kord tõsine torm – helevalge õnneootus. // võid vastu panna, Bussis, trammis, kohvikus või baaris, // kuid võtab ta, mis võtta annab pargiteel või kinosaalis, // siis rahuneb kõik pingil, poes või katedraalis // ja on argipäevas pidude lõim, tasane muusika meid saadab // unistuste piiritu põim. justkui viiul mängiks armulaulu. // Süda armastades märkab vaid seda, et meil Mind su lõkendav põsk riivab, // kevad on käes, kevad on käes, sa elu kiirgad – // vihm on nõnda soe on sinuga lõputult hea. // ja sulatab jää Vihm on soe, sulab jää, // igal pool. minu käed on su käes. Vaatan sulle otse silma // Vaatan sulle otse silma sisse terve päeva ja öö, // sisse terve päeva ja öö, sest siis ei näe sa teisi. // sest siis ei näe sa teisi. Minu omaks sa jää, kallis, hoia tunnete lõõm läbi pimeduse alles! Loome oma kauni kodu, teeme väikse maja marmorkivist, teeme uksed vandiluust, teeme aknad sandlipuust! Siis on oma tuba ja oma luba... Sa vaata, see on me pilvelinn, mis paistab juba! See maja on meie – ta trepil on vikerkaar ja katuseviilul päike ja kuu, seal pesitseb õnn, me ühine õnn ja varsti siis jookseb seal mõni pisike põnn... See on nii, täpselt nii, selge fakt on kord see kõik, kindel tõik: kerkib unistuste maja ja kui see valmis saab, siis sulle selle kingin ma – kauni, heliseva, koduse ja kevadise majakese... Seal on tool, diivan ja laud, seal on äratuskell ja üks säng, seal on ehtne türgi vaip seinal, moodne maal, puuviljavaas kuldses kimbus banaanid sees ning tüllkardin akna ees. Jah, see on nii. Ja sina astud seal mulle vastu kui muinasjutt, kui helge ingel, kui koidukiir. Ei vaos ma püsi, ei miskit küsi – ma suudlen sind ja pea käib ringi, kaob kainuse piir... Käes on kõik – noorus ja arm. Hääbub eilne, mis piinadest karm. Nüüd ka põrgu paradiis. :,: Aeg, mis aastaid nii külm – nüüd on möödunud see. Nüüd täis laule on ilm, ootel kõik teed, :,: ootel teed. Ma lähen, sina lähed, ees on tänav, ees on tähed ja üksinda me ei jää eal. Aeg, mis aastaid nii külm, tänu sulle on möödas. :,: Mis teada võisin suurest tundest, enne kui sind kohtasin ma! :,: Nüüd tean! HK 1982 LP: Manhattan Transfer "Mecca For Moderns" (1981) Esitaja: Paul Ruudi Kergemuusikakoor |
|||||||||||||||||||||||||
|
Magpie Productions | peeterkarmo@hot.ee 2007 | ||||||||||||||||||||||||