::  Elulugu
 
::  Intervjuud
 
::  Laulutekstid
 
::  Galerii
 
 
 

KUS ROSLAGEN LAIUB
Calle Schewens Vals
(Evert Taube)


Kus Roslagen laiub mu silmade ees,
on õisi täis väikene saar...
Siin kiiguvad kõrkjad ja hein lõhnab öös
ning laineid ma kuulda võin taas.

Ja istudes sirelipõõsaste all
seal kajakaid vaatama jään.
Nad pritsivad vett, käib üks lõputa trall –
ma noorust ja rõõmu neis näen.

Ei unusta lõõtspilli peibutust eal –
kuis kostab verandalt ta viis!
Lonks viinagi kohvi nüüd maitseb nii hea,
kaob südamest aastate piin.

Ma tunnen end poisina praegugi veel
ehk olen küll hallipäine mees.
Vaid tantsida, tantsida ihkab mu meel
ja taas on kõik plikad mu ees.

Näe, kajakas tiirutab, nokas tal silk,
vist sai mida igatses ta...
Mul kaelas on käed ja mu pilgus on pilk –
oi, noorus, nii joobun sust ma!

Sa, pillimees, mängi! Vaob loodesse päev.
Mets lõhnab ja meelitab meid.
Kui tantsib Calle Schewen, siis Roslagen näeb,
et kaenlas tal kauneim on neid.

Nii puhkab mu saar, meri minuteid loeb
ja sinine rand kuulab tuult.
Käib hiilides juuniöö vaikus nii soe
ning tukastab põõsal ja puul.

Mu haldjas, sul tantsides mõtted on truud
ja ise sa ikka veel noor.
Sul väriseb käsi, mil andsin kord suud,
nii hääbub nüüd valsi minoor.

Kuid... hei, kõik mu sõbrad, pea möödas on see,
ma kaine ja korralik taas.
Ning hommikul usinalt heina siis teen
või vaatan kas ahvenat saan.

Kaob aeglaselt hämarus suvises öös,
mänd koidikut ootama jääb...
Ja tantsu Calle Schewen siin neiuga lööb
nii kaua kui algab uus päev!

HK 1993


Esitaja: Evert Taube

 
 Magpie Productions peeterkarmo@hot.ee      2007